Suur kummardus ja aitäh, et sellistele teemadele tähelepanu pööratakse!

Alates 30.01.2018 hakkasime meie, 5 noort neiut, tegelema tantsulavastuse "Episoodi" loomisega. Lavastus etendus kahel korral Tallinnas Vabalaval, 4. ja 8. novembril. Projekti ametlik lõpp oli 30.11.2018. Kuidas me aga jõudsime nii kaugele?

Mina Silvaliis Karu koos Anastasia Beljajeva, Greete Kõrveli, Anna Aroni ja Katarina Rauaga kuulsime Nopi Üles projektist ja teadsime, et tahame sellest osa saada. Meil on varasemalt loodud Ma ei ole uhhuu nimeline projekt, mis tegeleb vaimse tervise teadvustamisega noorte seas. Me oleme pidanud koolides loenguid, teinud Eesti kuulsustega video, valmistanud ka lühifilmi. Soovisime ka sellel korral kuidagi mõjusamalt läheneda kui eelnevatel kordadelt. Nii tuligi kellegi suurepärane idee luua tantsulavastus.

Haiguse valimisega probleeme ei tulnud. Tuli üsna kiirelt, et soovime seda teha bipolaarsest häirest, kuna tundsime, et see on üsna levinud haigus, kuid tahaplaanile jäänud. Hakkasime endale lavastajaid otsima. Sellele kulus vähem aega kui mina eeldasin, kuid see oli siiski liiga hea, et olla tõsi. Kui lavastust hakati looma, tuli lavastaja välja jutuga, et isegi kui tal on mitu kuud aega, ei jõua ta mingil juhul sellega valmis. Hakkasime seletama, et meil oli ju kokkulepe ja kindlad kuupäevad. Lõpuks neiu vihastas ning ei soovinud meiega koostööd teha. See ajas meid kergelt paanikasse, kuna lubadus oli antud, aega oli ka liialt veninud, kuid tulemusi oli ümmargune null. Tahtsime teha ka uue lavastajaga lepingu, et taaskord meid alt ei veataks ja lubadustest kinni ei hoita. Nüüd tuli hakata tegutsema. Ja kiiresti. Iga üks mõtles välja viise, kuidas me uuee lavastaja leiame. Ühe liikme tutvuste kaudu saimegi kokku kahe suurepärase lavastajaga: Elina ja Eveli Ojasaar.

Ei läinud isegi paari nädalat aega, kui lavastajatel oli idee paigas ning oli aeg hakata proove tegema, seega loksus kõik tagasi graafikusse. Kuid ometi ei tahtnud me seal aga püsida. Vabalava on üsna populaarne koht ning seega on väga mõistlik siiski saalid rentida pigem paar kuud enne ürituse toimumist. 

Samal ajal kui tantsijad tegid proove, tegime meie suurt plaanimist. Mis meil osta vaja on? Palju inimesi tuleb? Keda paneelile kutsuda? Ja veel sada küsimust, mis lõpuks said ka vastused. Pisikeseks probleemiks tulenes raha kulutamine. Mingi hetk käis suhtumine "suva, ostame, meil raha on". Hea, et see eriti kaua vastu ei pidanud ja mõistus tuli tagasi maa peale kui eufooria otsa sai, et meil ikka nii palju raha antud selle jaoks. Kuna minu ema on paljusid projekte juhtinud tuli ka sealtpoolt korralekutsumist ja palju õpetussõnu, mida me kõik panime kahe käega omale kõrva taha.

https://drive.google.com/file/d/1R9LyfF7DU4w_fp1A8PyejzIEwTqrIcuq/view?usp=sharing (lavastuse proov)

Kuupäev tantsulavastuste jaoks hakkas kukkuma ja pinge tõusma. Kas kõik läheb plaanipäraselt? Kas me üldse mahutame kõik inimesed saali ära? Viimasega tuli see küsimus sellest, et tegime Facebookis ürituse, kuid liiga paljud inimesed märkisid end tulijaks. Tegime registreerimisvormi, seega tulijad pidid end ette registreerima, kuid kedagi me ära ei saatnud. Mõlemal etendusel olid registreerimisnimekirjad kui ka kohad täis. Seega oli vaatajaid kokku üle 160.

Lavastus osutus vägagi üllatavalt heaks. Tants on üks raskemaid kunsti vorme, millega saab mõtet edasi and, kuid lavastajad suutsid sellega toime tulla. See tuli hiljem ka vestluspaneelis välja. Emotsioonid olid laes, inimesed rääkisid ka, et kui kujutati depressiivset episoodi, oligi tunne raske nagu oleks ise see peategelane. Mõnel võttis isegi silmad märjaks. Seega oli see väga mõjus. Lavastus lõpetati aga hea noodiga. Kuidas depressiivsest episoodist üle saadi. Ükski külastaja ei pidanud kurvastades ega nukrate mõtetega lahkuma, sellele aitas kaasa ka kehakinnitus, mida pakkusime peale lavastust, enne vestluspaneeli algust.

Nagu ennem mainitud, oli peale lavastust ka vestluspaneel. Seal osales üks meie liige, lavastajad, psühholoog ning 8. novembri etendusel ka bipolaarse häire all kannatav meesterahvas, kes rääkis omast kogemusest. 4. novembri etendusele oli ka palutud naisterahvas Eesti Kunstiakadeemiast, kes hiljem tunnistas, et ka temal on haigusega kogemus. Mõlemad hiljem rääkisid, et lavastus kirjeldas üsna hästi haigusega kaasnevat. Visuaalselt on see palju mõjusam kui see, et keegi lihtsalt tuleb ja räägib sellest. Usun, et lavastus laiendas inimeste silmaringi ning pani teema üle mõtlema. Minu pere puhul oli lavastus teemaks terve kojusõidu jooksul, kõik need 186km.

Vestluspaneeli ning lavastuse täispikad versioonid on varsti saadaval, seega võib hoida silma peal Facebookis Ma ei ole uhuu lehel.

Soovituseks "tulevatele Nopi põlvkondadele": Mõelge oma kulutused hoolikalt läbi. Koostööpartneritega teha lepingud, juhul kui keegi peaks alt hüppama. Kasu tuleb ka ära jaotatud tööülessanetest, et lõpuks ei pea üks inimene kõikide teiste eest tööd ära tegema ja aja planeerimine on väga oluline.

https://drive.google.com/file/d/1ppKrowiXlk1oYqfgPiDi2GRnak0-C0dk/view?usp=sharing (Lühiklipp paneelist)