Projekti ellu viimine kujunes täielikuks seikluseks!

 

Meie projektiks on ehitada Lehola mõisaparki discgolfi rada. Antud projektis osaleb kuus 7-15a noort, kellest on kaks tüdrukut ja neli poissi.

Kui alustada päris algusest, siis enne, kui me kirjutasime projekti Nopi üles keskkonda, olid meie plaanid praegusega võrreldes tunduvalt tagasihoidlikumad. Nimelt oli meie algne mõte Lehola kooli kõrvale lastele paigaldada 3 discgolfi korvi, et kehalise tunde elavdada (koolil puudub staadion). Et idee vallavalitsusega (Lääne-Harju vald) kooskõlla viia, rääkisime mõttest abivallavanem Erki Rubenile, kes arvas kohe, et kolm korvi on igav ja alla 9 korviga täisraja pole asjal jumet. See tegi meele pisut kurvaks, sest tundus võimatu ka maksimaalse ette antud summa eest 9 korviga täisrada välja võluda. Aga kurvastada ei tulnud kaua, sest sattusime kokku põlveopilt taastuva discgolfari Ralf Rogoviga kellel näpud sügelesid midagi tegema ja temaga komplektis tuli ta ehitajast vend Raul Rogov. Need kaks meest toimetavad üheskoos Tallinna lauluväljakul, kus neil on 19 korviga discgolfi rada, minigolf ja kettakohvik. Arutasid siis mehed asja ja jõudsime otsusele, et kui meie hangime külarahva näol tasuta töökäsi ja nemad tellivad korvid hoopis Rootsist, siis mahume justkui summa sisse. Mõeldud-tehtud! Korvid sai siis Rootsist tellitud ja hiljem selgus, et saabusid lausa kõige uuema malli valged korvid. Maalapp pidi ka algselt hoopis kooli lähedal olema, aga vot juhtus hoopis nii, et kui meie rajadisainer Ralf Leholasse saabus, siis armus ta kohe ära meie mõisaparki, mis pidi raja jaoks lausa ideaalne olema oma maastiku, puude ja ojaga. Saime siis karmi käsu hoopis see maalapp hankida. Vallast uurides selgus, et park kuulub eraisikule, kes elab pargi teises servas. Keegi meist neid inimesi ei tundnud ja nii siis otsustasime, et juhendaja läheb teeb maaomanikuga tutvust. Nii saigi täitsa võõrale inimesele ukse taha mindud ja jutt ära räägitud. Ja üllataval kombel öeldi, et mõte pole üldse halb, lihtsalt tuleks välja mõelda, kes hakkab parki sel juhul hooldama jne. Muide fun fact, et kuna pargi omanikul oli sel hetkel hoovis uunikivi paigaldamine, siis värav oli blokeeritud ja meie juhendaja pidi üle aia ronima.

Kusagil sellest hetkest algas koroonakriis. Lapsed jäid koduõppele, läbirääkimised valla ja maaomanikuga jäid poolikuks, registreeritud talgud tuli ära jätta jne. Aga jällegi polnud veel kõik kadunud. Vahepeal saabusid Rootsist korvid ja nädal enne tühistatud talgusid pakkus vallavalitsus meie juhendajale, et kuna ta on siiski 3a olnud Lehola talgujuht, siis nad pakuvad võimalust korraldada 2+2 koristuse. Selleks puhuks saime vallast konteineri ja hulga prügikotte.

Kui olukord hakkas taastuma, siis tulid vennad Rogovid ja tõid korvid juhendaja garaazi, näitasid ühe korvi peal, kuidas need kokku käivad ja käskisid need kokku kruvida. Selle töö võtsime uhkelt tüdrukutega ette (Kaidi, Sandra ja Michelle). Kui olime kaks korvi kokku saanud, pistsid garaazi ukse vahelt nina sisse kõrval garaazis autot remontinud külamehed, kes kohe hoolega käed külge lõidja mõne tunniga olid korvid koos. Helistasime siis uhkelt Rogovitele, et voh tehtud! Aga saime ootamatult kohe uue ülesande, milleks oli hankida 9 tk 1mx2m kunstmuru! Esimese hooga polnud absoluutselt ühtegi mõtet, kust see veel välja võluda ja veel puhta tasuta?! Kuna üks poistest (Damien) on Keila JK mängija, siis viisid mõtted sinna. Uurima hakates selgus, et Keila JK peatreener Tiit Tikenberg on äsja valitud ka meie valla spordikeskuse juhatajaks (ta haldab siis kõiki valla spordirajatisi sh rampi ja hakkab tulevikus ka discgolfi rada haldama). Kirjutasime siis talle oma murest ja saime peaaegu koheselt vastuse, et tal vist kusagil laos on, aga peab üle kontrollima. Peagi saime kirja, et välja lõigatud kunstmuru lapid ootavad meid kusagil Padisel lagunenud angaari kõrval ja mingid umbmäärased juhendid, kuidas sinna sõita. Kohta otsustasime otsima minna kahekesi (Kaidi ja Sandra), enne kui Rogovid bussiga sinna järgi saadame. Leidsime ennast peagi kusagilt angaaride vahelt eksinuna, kuni leidsime vana bensiinijaama (nägi välja nagu vanast kauboifilmist maha kopitud), kus oli ilmselt väike maksmisputka. Sealt seest paistis kolm karu mõõtu meest, kellel oli ilmsest suitsetamise mm pooleli. Eesti keeles neid kõnetades saime teada, et seda keelt siin ei mõisteta ja käte jalgadega vehkides ja vene keelt purssides saime teada kus suunas asub meie poolt otsitud `slomanaja domik`. Peagi leidsime ka oma kunstmuru. Ilmselgelt poleks me suutnud kellegile teisele seletada kuhu minna ja nii me siis lasime tagumised istmed alla ja käristasime kahekesi murulapid autosse. Ka need leidsid koha juhendaja garaazis, kus nad praegugi koos korvidega asuvad.

Praegusesks on seis selline,et kuna me oleme ilmselgelt jube head läbirääkijad, siis oleme jõudnud sellisele kokkuleppele, et maaomanik annab oma pargi 50 aastaks tasuta vallale rendile, et meie saaksime sinna discgolfi raja ehitada ja vald hakkab omaltpoolt seda parki hooldama (niitma jne). Järgmiseks sammuks võibki nimetada 10. augustil valla ja maaomaniku vahel notariaalse lepingu sõlmimist.