Konverentsi eesmärk oli panna
õpilased arutlema erinevatel hariduslikel teemadel, neid paremini tundma õppima
ning oma arvamust avaldama. Konverents koosnes kolmest põhiosast.
Esiteks toimus paneeldiskussioon
“Õppimine Eestis vs välismaal”, kus anti sõna Eestis õppimise pooldajale
Kerstin Vestelile, välismaal õppimist propageerivale Saskia Bergmannile, Balti
filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituuti direktorile Katrin
Saksale, Eleen Anilasele, kes on õppinud nii Eestis, kui ka välismaal,
välismaalt Eestisse tulnud õppejõule Matthew Grandallile, diskussiooni
modereeris Eesti Õpilasesinduste Liidu avaliku poliitika valdkonnajuht Marcus
Ehasoo.
Konverentsi teiseks osaks oli
kogemuslood teemal “Kutse vs kõrgharidus”, kus MTÜ Noorte Koolituse juhatuse
liige Marge Tänava rääkis oma kogemustest nii kutse- kui kõrgkoolidega, tõi
välja mõlema kooli plussid ja miinused ning moodustas osalejatest
osaluskohvikute sarnased vestlusringid, mis lõppes gruppide vahelise väitlusega. Lisaks seletas
ta kuidas kindla eriala kaupa vaadata, kuhu minema peaks.
Konverentsi kolmandaks osaks olid
töötoad, mille teemadeks digiõppevahendid ning keeleoskus. Digiõppevahendite
ohutust kasutamisest käis rääkimas Birgy Lorenz. Töötoas viis Lorenz läbi
õpetliku mängu, mille eesmärgiks oli gruppidel leida probleemkohad ning
lahendused reaalsetele digitaalvaldkonna vahejuhtumitele. Teist töötuba viisid
läbi YFU Eesti noored, kes rääkisid osalejatele, mida on mitme keele oskus
neile elus andnud ja mis võimalused on teistel väikese viitsimisega
saavutatavad.
Mis läks hästi ja mis oleks võinud
paremini minna?
Kõige suurem murekoht oli meie jaoks
osalejate arv. Kui algul ootasime 200 osalejat, siis üritusele registreeris 26
ning reaalselt kohale tuli 15 inimest. Põhjus võis olla konverentsi
toimumisajas, laupäeva hommik, mil kõik tahavad magada, kuid ka kohati
eksitavas nimevalikus. Saime hiljem kasvõi enese tuttavatelt kuulda küsimusi a
la “noh, kas said teada, kelle jaoks sa õpid?”. Inimesed vaatasid konverentsi
nime, kuid ei uurinud sisu. Samas mängis väike osalejate arv hoopiski meie
kasuks, sest nii said kõik sõna sekka öelda ja arutlused olid palju
mitmekülgsemad ning vahetumad. Ka hiljem nii osalejatelt kui esinejatelt
tagasiside küsides, saime teada, et neile meeldis just see, et kõik said sõna.
Õppisime, et isegi kui teha reklaami ja kutsuda sadu inimesi ei kipu suur mass
kohale tulema. Võibolla oleksime veelgi pikemalt reklaamimi ette võtma ja varem
sellega alustama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar