Hariduskonverents “Kellele õpin?”

Konverentsi eesmärk oli panna õpilased arutlema erinevatel hariduslikel teemadel, neid paremini tundma õppima ning oma arvamust avaldama. Konverents koosnes kolmest põhiosast.

Esiteks toimus paneeldiskussioon “Õppimine Eestis vs välismaal”, kus anti sõna Eestis õppimise pooldajale Kerstin Vestelile, välismaal õppimist propageerivale Saskia Bergmannile, Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituuti direktorile Katrin Saksale, Eleen Anilasele, kes on õppinud nii Eestis, kui ka välismaal, välismaalt Eestisse tulnud õppejõule Matthew Grandallile, diskussiooni modereeris Eesti Õpilasesinduste Liidu avaliku poliitika valdkonnajuht Marcus Ehasoo.

Konverentsi teiseks osaks oli kogemuslood teemal “Kutse vs kõrgharidus”, kus MTÜ Noorte Koolituse juhatuse liige Marge Tänava rääkis oma kogemustest nii kutse- kui kõrgkoolidega, tõi välja mõlema kooli plussid ja miinused ning moodustas osalejatest osaluskohvikute sarnased vestlusringid, mis lõppes  gruppide vahelise väitlusega. Lisaks seletas ta kuidas kindla eriala kaupa vaadata, kuhu minema peaks.

Konverentsi kolmandaks osaks olid töötoad, mille teemadeks digiõppevahendid ning keeleoskus. Digiõppevahendite ohutust kasutamisest käis rääkimas Birgy Lorenz. Töötoas viis Lorenz läbi õpetliku mängu, mille eesmärgiks oli gruppidel leida probleemkohad ning lahendused reaalsetele digitaalvaldkonna vahejuhtumitele. Teist töötuba viisid läbi YFU Eesti noored, kes rääkisid osalejatele, mida on mitme keele oskus neile elus andnud ja mis võimalused on teistel väikese viitsimisega saavutatavad.

Mis läks hästi ja mis oleks võinud paremini minna?

Kõige suurem murekoht oli meie jaoks osalejate arv. Kui algul ootasime 200 osalejat, siis üritusele registreeris 26 ning reaalselt kohale tuli 15 inimest. Põhjus võis olla konverentsi toimumisajas, laupäeva hommik, mil kõik tahavad magada, kuid ka kohati eksitavas nimevalikus. Saime hiljem kasvõi enese tuttavatelt kuulda küsimusi a la “noh, kas said teada, kelle jaoks sa õpid?”. Inimesed vaatasid konverentsi nime, kuid ei uurinud sisu. Samas mängis väike osalejate arv hoopiski meie kasuks, sest nii said kõik sõna sekka öelda ja arutlused olid palju mitmekülgsemad ning vahetumad. Ka hiljem nii osalejatelt kui esinejatelt tagasiside küsides, saime teada, et neile meeldis just see, et kõik said sõna. Õppisime, et isegi kui teha reklaami ja kutsuda sadu inimesi ei kipu suur mass kohale tulema. Võibolla oleksime veelgi pikemalt reklaamimi ette võtma ja varem sellega alustama.